Jaanipäev Mariega

Tahtsin üles kirjutada väga vahva mälestuse. Nimelt juhtus 2012. aasta jaanilaupäeval nii, et olime Mariega kahekesi kodus. Otsustasime siis, et teeme omaenda jaaniõhtu ja läksime Mustjärvele ööseks. Kui tagasi mõelda, siis oli see terve aasta jooksul üks toredamaid elamusi.
Võtsime kaasa kotitäie puid ja küpsetasime laari pannkooke. Kindlasti oli ka vaja leiba oksa otsas küpsetamiseks.
Miks ta nii tore oli, oligi vist selle pärast, et Marie oli kogu asjast nii vaimustuses. See oli talle esimene kord metsas ööbida. Teda tegid väga rõõmsaks sellised asjad nagu lõkkel leiva küpsetamine; hõõguva oksaga pimeda taeva taustale joonistamine; esimest korda öösorri kuulmine; telgis magamine, nii et puud kohisevad pea kohal.
Ta veel rääkis õhtu algusest saati ka, et ta pole kunagi jaaniussi näinud, et äkki täna näeb. Ma ei tahtnud ta lootusi väga kõrgele ajada, ütlesin, et rabajärve ääres ei pruugigi neid olla. Aga siis ta järsku leidiski ühe! Ja siis teise! Ja kuidas nad tegelikult ka helendavadki nii eredalt. Ja siis saada teada, miks nad seda teevad. Nii vahva!
Marie oli igatahes kõige üle nii rõõmus, et see pani vist mind ka neid asju veel mitmekordsema rõõmuga vaatama. Nii tore oli! Peale selle jalutasime metsa vahel ja ta sai kõike pildistada.
Järgmisel hommikul hakkas padukat sadama. Jõudsime koju läbimärgadena. Nii et Marie saab nüüd südamerahus öelda, et tal on ehtne matkakogemus olemas.

Öösorr!